Milline on parim kokanuga?
Seda päritakse mult üsna tihti. Ja tavaliselt oodatakse, et ma vastaks midagi konkreetset – mingi kindel kokanuga, noa mudel, pikkus või teras. Aga see pole nii lihtne ja ega tegelikult ma ei tea ka, ma pole kokk vaid hoopis see tüüp kes neid kokanuge teeb. Tehniliselt jah ma tean kuidas tera lõikab, millised terasemargid on noa tegemiseks head, aga…
Ma arvates on nii, et see, mis on parim kokanuga sõltub eelkõige sellest, milline inimene selle kätte võtab, ja loomulikult mida Ta soovib sellega teha.
Mõni tuleb kööki vaikselt ja rutiinselt – lõikab leiva, keedab muna, määrib leivale võid, ühesõnaga teeb ühe kiire munavõileiva. Teine teeb sellest laupäevase rituaali: parimad koostisosad, pikk ettevalmistusja lõikamine on nagu kunst. Mõni kasutab nuga iga päev, mõni ainult siis, kui on vajadus süüa teha tuleb. Ja igal juhul peab nuga sobima just selle inimese käe ja harjumustega.
Teras, mis peab ja räägib
Minu enda jaoks on teras palju enamat kui metall. See on töö, lugu ja see on midagi millele anda hing. Ma kasutan palju damaskuse terast, sest mulle meeldib, kui nuga ei ole ainult tööriist, vaid ese, millel on iseloom. Teras, mis hoiab teravust, aga räägib ka loo sellest, kuidas ta valmis. Need mustrid seal ei ole lihtsalt ilu – need on jälg sellest kui tuli ja teras kohtusid.
Roostevaba on praktiline aga süsinikteras hoiab paremini tera, aga samas vajab hoolt. Mõlemal on oma koht. Damaskus annab juurde veel ühe omaduse – ta on ainulaadne. Mitte ükski tera pole teisega täpselt samasugune.
Tera kuju – Jaapan või Euroopa või vahepealne
Mõni tahab õhukest ja kerget nuga – sellist, mis läbib ülima kergusega tomatinaha. See on rohkem Jaapani stiil, gyuto või santoku. Teine jälle küsib, kas saab tugevamat, raskemat – sellist, millega saab vajadusel suruda. See on rohkem Euroopa suund, tugevama ja jämedama teraga.
Mina ei ütle, et üks on parem kui teine. Ma pigem küsin: mida sa lõikad? Kuidas sulle meeldib lõigata? Kui tead vastust, siis tead ka seda, milline nuga sulle sobib.
Käepide – asi, mis peab käes istuma
Mina kasutan stabiliseeritud puitu. See tähendab, et loodusliku ilu ja mustri kõrval on see ka vastupidav – ta ei ima niiskust, ei kahane ega paisu, ei pragune ega ime endasse köögielu. Ta on puit, aga täiustatud.
See on materjal, mis peab vastu nii ajale kui veele. Ja kõige olulisem – ta peab käes hästi tunduma.
Hea käepide ei ole ainult ilus. Ta ei väsita kätt. Ta lihtsalt kaob kätte ära. Sa võtad noa ja sul on tunne nagu see oleks alati seal olnud.
Parim kokanuga? See on see nuga, mille juurde Sa alati tagasi tuled
Lõpuks on ikka nii: ära küsi, mis on „parim“. Küsi: mis sobib mulle kõige paremini?
See on see nuga, mille võtad hommikul kätte ilma mõtlemata. See, mida sa ei laena välja, sest ta on nagu vana tööriist, mis on Sinuga juba harjunud no ja loomulikult, millega oled Sina harjunud.
See, mida kasutad aastaid ja kui ta lõpuks kaduma läheb, tunned, et midagi olulist läks koos sellega. Mitte sest ta oli kallis või uhke, vaid sest ta oli omaks saanud.
Parim kokanuga ei ole see, mida kõik soovitavad.
See on see, mida sina igatsed kätte võtta. See, mille juurde sa alati tagasi tuled. See, mis teeb sinust mitte lihtsalt toidutegija, vaid inimese, kes tunneb, et iga lõige loeb.
Kui Sa tahad, et ma sepistan sulle sellise noa – sellise, mis on sinu oma – siis anna märku.
Mul on aega. Ma ei tee korraga palju. Aga kui teen, siis teen nii, et ta kestaks.