Sisenedes surub hämarus Sulle tumeda müürina peale igast küljest ja ruum tundub sellise vormitu kera kujuline. Kõik nurgad on taandunud kusagile kaugele musta pimedusse. Taamal helendab hõõguv sütehunnik, mille kõrval seisab tume kogu. Kuju seisab liikumatult ning talle liginedes on näha kuidas tema pilk on suunatud hõõguvale kuhilale. Siis võtab Ta roobi ja tuld segades tõuseb sealt lae alla suur sädemepilv. Vaikelu jätkub kuni Ta, see tähendab Sepp, võtab pihtide vahele tules hõõguvpunaseks kuumutatud rauatüki ning hakkab hõõguvale rauale vasaraga alasi peal vormi andma. Iga löögi puhul lendab üle ruumi sädemed. Metall on Sepa käes kui pehme savi, kiirelt muutub selle kuju vastavalt tugevatele suunatud vasaralöökidele ning pärast paari toimingu kordumist hakkab raua vorm muutuma selliseks, nagu Sepp seda tahab.
See oli siis vaarisa …..
Nüüd on see kõik veidi muutunud, kuigi ruumi hämarus ja müstilisus on jäänud samuti nagu alasi ja sepavasar. Hämarusel on ka praktiline väärtus, on näha hõõguva metalli õige värv aga müstika käib sepikojaga alati kaasas. Kõikjal nüüdses ruumis on erinevaid masinaid kuigi ruum ise on pisike. Pimedatest nurkadest paistavad välja värvilised tuled, tablood ja ekraanid. Kõik see on see, mis lihtsustab sepikoja toimetamisi. Metalli saab oma kõrge temperatuuri juurde kas gaasi või elektriga, kuigi unistus jääb ka vanamoodsa söehunniku järele. Suure vasaratöö asemel on hüdraulika, press, mis teeb raske töö ära hetkega. Aga oluline on jäänud, tulikuum raud ja jöud, mis seda vormib.
ja see siis minu lugu …..
