Sepatööriistad, damaskus, sepistamine, gaasiääs, sepapress, hephaistos, hephaestus
 
Hephaistose Interdistsiplinaarne Laboratoorium

Damaskus

DAMASKUSE TERAS – sks.k. damast, ingl.k. damascus steel, vn.k. damask, eesti k. damaskus – 
– termin tuleneb sellest, et üks damaskuse liikidest  – tiigeldamaskus –  on jõudnud Indiast Euroopasse läbi Süüria. 

Keevisdamaskus  on euroopalik sepismaterjal,  mis arenes välja sepaleevitusest – valge hõõgumiseni kuumutatud rauatükid taoti kokku, flüüsiks sulatati peale liiva.  Algselt on see olnud  raua hpmpgeniseerimise võte: erinevad materjali tükid (toormaterjali kangidest raiutud tükid, rauautiil) taoti kokku, korrutati korduvalt ja taoti uuesti kokku, et  materjali struktuuri ühtlustada.  Nii võis erineva päritolu ja koostisega rauast  tekkida  juhuslik  damaskus – kihtide vahele jäi vähesel määral šlakki ning erineva koostisega materjali kihid hakkasid ka erinevalt roostetama, pinnale tekkis  materjali seesmisele tekstuurile vastava faktuur. Hiljem hakati seda kasutama dekoratiivsel eesmärgil  (sihipärase ja juhusliku damaskus eristamine võib olla problemaatiline). 
    Kuna keevituse abil raua homogeniseerimist kasutasid juba hetiidid, keldid ja skandinaavlased, siis on ka keevisdamaskus  sama vana.             


– tänapäevase keevisdamastseeringu näide                                                             

URL=http://www.boker.de/rasiermesser/140513DAM.html

Sepakeevituse abil damaskuse valmistamine  kuulub  käsnrauatehnoloogia juurde. Kui 14. sajandil hakati  käsnraua kõrval tootma ka homogeensemat sepaterast, siis kadus keevisdamaskuse vastu huvi (mis tõendab, et damaskuse terasel puuduvad muud eelised peale dekoratiivsuse). 
    Uuesti hakati damaskuse terast hindama 18. sajandi lõpul, mil rikkad snoobid hakkasid tellima damastseeritud relvi. Mustrite tekitamiseks on taotud pehme rauapinna sisse sageli kõvemat terastraati, mis võimaldas saavutada pinnal soovitud mustri.
    Võrreldes tiigeldamaskusega on keevisdamaskusel  korrapärasem muster.
Samas levis ka damastseerimine, poleeritud terasepinna söövitustehnika, mille abil antakse terase pinnale damaskuse faktuur. (Söövitamisel on võimalik damaskuse pinnafaktuuri saavutada ka siis, kui vastav seesmine tekstuur puudub! – seda kasutatakse iseseisva viimistlustehnikana, kuid samuti võltsingute valmistamisel.)

Tiigeldamaskus on idamaine damaskus, mida saadi Indias leiduvast sobiva koostisega  rauamaagist. Sellest sualatatud terasesordi inlispäraseks mugandatud nimetus on  wootz  (loe: vuuts), türgi keeltes  bulat
– eesti k. “bulatt-teras”.

Bulatt-terast eksporditi alates 6. sajandist Indiast Iraani, sealt edasi on see levinud Süüria kaudu ka Euroopasse.  Kas Euroopas on bulatt-terasest ka esemeid sepistatud, selle kohta puuduvad andmed. 
    Algsest tiigeldamaskusest on esemeid valmistatud kuni 18. sajandi alguseni.

– Iraanist pärinevad bulatt-damaskuse näited

URL=http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1a/Watered_pattern_on_sword_blade2.Iran.JPG

Bulatt-terast kaubastati tiiglipõhja suuruste “kuklitena” (läbimõõt u. 10 cm, paksus 5cm). See oli puhas süsinikteras (1,7 % C), valmistatud  indias leidunud rauamaagist, mis sisaldab äärmiselt väikeses koguses (paar tuhandikku protsenti) vanaadiumi, molübdeeni või ka muud kristalliseerivat lisandit. Selle kontrollitud jahutamisel kristalliseerub hõõguvas rauas välja raudkarbiid (Fe3C), mis moodustab kuusekujulistest dendriitidest lamelle. Lamellid levivad metallis edasi vastavalt sellele, kuidas materjal pinnalt sügavuse suunas jahtub,  (tänapäeval kirjeldatakse struktuuris ka nanotorukesi). 
    Tiigeldamaskust sepistatakse, kuumutades seda alla kriitilise temperatuuri, u. 700ºC juures, mida ei tohi ületada, “kuklist” ühe noatera sepistamiseks võib nii kuluda isegi 50 kuumutamist. 

Tsaar Nikolai I ajal töötati bulatt-terase valmistamine välja ka Uraali Zlatousti tehastes. Selle struktuur taastus ka peale sulatamist, nii võis erinevaid bulatt-teraseid isegi kokku keevitada.