Legendaarne lugu sepameistri ja tema õpilase vahel
Enne kui vaatame Jaapani kööginugade ajalugu, on hea jagada ühte legendaarset lugu, mis näitab zen-budismi õpetusi ning südant ja hinge Jaapani kööginugade kunsti taga.
Kamakura perioodil elas Jaapanis mõõgameister Goro Nyudou Masamune, keda peeti Jaapani suurimaks sepaks. Tal oli õpilane nimega Muramasa, kellest sai hiljem suur mõõgameister ja kes asutades ka oma mõõgavalmistamise kooli.
Ühel päeval, kui Muramasa oli veel Masamune õpilane, kutsus ta oma meistri Masamune proovile, et näha, kes teeb teravama mõõga.
Meister ja õpilane töötasid ööd ja päevad ning kui mõõgad olid valmis, viisid nad väikese oja äärde. Katse seisnes selles, et nad panevad oma mõõga ojja, vastuvoolu ja vaatavad, kelle veesolev mõõgaosa suudab läbi lõigata kõik, mis ojast alla voolas.
Õpilane, Muramasa mõõk nimega “10 000 külma ööd”, lõikas läbi kõik, mis vastu tera voolas – lehed, kalad ja isegi selle ümber oleva õhu tundus tera läbi lõikavat. Õpilase mõõk avaldas meister Masamunele muljet ja ta langetas tera alla oja, et näha, kui hästi tema mõõk toimib. Meistri mõõk lõikas aga läbi ainult sealt voolanud lehtedest, mitte kaladest. Õpilane oli uhke oma mõõga näiliselt parema soorituse üle kui isanda mõõk. Kuid buda munk, kes seda kõike jälgis, tuli nende juurde ja selgitas, mis juhtus:
„Esimene mõõk oli igatahes hea mõõk. See on aga kuri tera ja januneb vere järele. See ei tee vahet, mida või keda lõigata. See võib olla nii peade lõikamine kui ka liblikad. Sellega võrreldes on teine mõõk peenem, sest see ei lõika süütuid ja väärituid.”
Nii et läbi selle loo näeme, et mõõk või kööginuga ei ole ainult tööriist lõikamiseks. Selle asemel peab hea noa või mõõga taga olema õige kavatsus, hing ja süda.