Hephaistose interdistsiplinaarne laboratoorium
Kusagil Kreeka mägede sügavuses, maa-alustes kuumades koobastes, asus Hephaistose interdistsiplinaarne laboratoorium – mitte lihtsalt sepikoda, vaid loominguline keskus, kus ristusid tuli, teras, kunst ja tehnika. Seal, kus leegid ei kustunud kunagi ja metallid allusid jumaliku meistri tahtele, sündisid nii relvad kui ka imemasinad, müütilised kilbid ja mehhaanilised olendid.
Hephaistos ei olnud ainult sepp – ta oli insener, leiutaja, kunstnik ja meisterkäsitööline. Tema laboratooriumis kohtusid sepikunst ja mehhaanika, mütoloogia ja loogika. Seal sündisid pronksist valvurid, kes liikusid ise, ja tööriistad, mis tundsid oma meistri mõtteid. Ta lõi mitte ainult tugevust, vaid ka ilu – täpselt nagu tänapäeva meistrid, kes seovad damaskuse terasesse nii tehnilise täpsuse kui ka esteetika.
Laboratooriumis oli kõik omavahel seotud – metallikunsti kõrval arenes ka nahatöö, kuna relva ei kanna ilma kestata, ja igas esemes pidi peituma midagi enamat kui vaid otstarve. See oli koht, kus käed lõid, mõistus mõtles ja süda andis suuna.
Isegi tulejumalanna Hestia oleks tundnud uhkust selle igavese leegiga ahju üle, mis ei andnud ainult kuumust, vaid ka inspiratsiooni. Ja kui Hephaistos töötas, siis aeg justkui peatus – iga uus ese, mis valmis, oli rohkem kui tööriist. See oli idee, mis sai vormi.
Hephaistose interdistsiplinaarne laboratoorium on hea eeskuju neile, kes tänapäeval loovad sepatöö, teaduse ja käsitöö piirimail – olgu see siis damaskuse terase mustrite loomine, nahkkatte valmistamine või uute tehnikate katsetamine. Seal, kus tuli kohtub mõttega, ja looming sünnib käte ning teadmiste koostöös, elab see iidne vaim edasi.